Lootvinas viibis proua Daam :-)


7. oktoober oli siis see päev, mida sai planeeritud ja postitatud juba ei tea kui kaua... :-) ja nüüd see oli siis käes ja see saigi teoks!!! Nüüd on läbi. Esmalt on lihtsalt suur soov tänada kõiki, kes tulid ja aitasid oma väe ja energiaga selle sündmuse erilisemaks teha.  



Esmakordselt oli meil publikuna ka KOER! Nii eeskujulikult viisakat ja hästi käituvat koera-isikut ma pole veel näinud. Kutsu istus-lamas-magas enamuse etenduse ajast ning kui ka uudishimutses veidi, siis ülimalt viisakalt ning sündsalt. Äge. 


Lootvina külakeskuse saal oli n-ö pilgeni täis kohvikteatri stiili jaoks. Mahutasime ligi 30 inimest ja see oli meie väikse saali lagi. Kelner Musi (loe: minu armas abikaasa) ja mina jooksime jalad rakku ja andsime endast parima "ÕUDSA" teeninduse! Kõik oli õudne - teenindus, muusika, näitemängud ja toit! Ja rahvas oli nii rahul :-) kogu selle jubeda teeninduse ning õhtuga iseenesest ;-) Eriliselt oleme sügavalt tänulikud abilistele Küllile ja Helile, ilma kelleta oleks köök hädas olnu. Nii me ette kujutasimegi, et niimoodi Lootvina Naised koos tegutsevad :-)


Meile, Lootvina Naistele, oli suur rõõm, et publik oli ka kohvikualdis ning tellisid kõik miskit - meie võileivatort ja kringel olid populaarsed, kuid eriline VAU! läks ikkagi desserdile :-) Vaarikese Triin oli tubli. Kliendid kiitsid ja mina sain kööki edastada suurimad kiidusõnad söögi kohta. Seda oli uhke teha. Tore kui nii andekas sõbrannje on, kes köögis end nii häste tunneb!


Etendusest ka. Esiteks täname Kanepi harrastusteatrit, keda meie teenindamine ja siblimine korralikult võis segada aga nad olid nunnu "soojendus" ning me oleme südamest tänulikud neile selle eest. Nende hallid dressid ja padjad ja jutud haarasid paljusid ning nad lõid meeleolu ja õhkkonda, mis oli nii vajalik...
"Proua Daam" - noh, mida sa ikka selle Janno Puusepa loomingust tahad. Lootusetult andetu tunne tekib endal, et krt küll, mida ma siin pungestan, kui nii andekad mehed ümberringi muudkui loovad ja teevad. lugu oli võimas. Eriti meeldis mulle muidugi vaadata Ülle Sillamäe sünget mängu proua Daamina. Enne veel selgus, et proua Daam, noh Ülle iseendana tegelt, oli nii mõnedki aastakümned tagasi siinsamas Palli talus laulnud bändiga Merle-Toomase pulmas :-D No vot siis :-) Superäge.  


Vot sealt me siis naeratame teile :-) Suure rõõmuga, et järjekordne Lootvina Naise stiilisündmus teoks sai. Ja meil kõigil koos nii tore oli. 
Meil jääb üle tänada veel kord ja võiks ju vabandada ka, et nii jube ja õudne teenindus ning õhtu oli aga noh, ei hakka.... las ta siis olla ;-)
Detsembris loome külakeskusesse Jõulupesa ning  Lootvina Jõuluõhtu, et koos oma rahvaga rahulikke, mõnusaid ja sõprust tähistavaid Jõule tähistada. Olgu teilgi kõigil südames rahu, usk ja lootus ning armastus. Aidake ja kinkige aega oma lähedastele, see on nii tähtis ja kõige olulisem meie elus. 





Muljeid köögivaatenurgast


Kuna me suurema osa ajast veetsime Margamarjuga erineval pool seina: tema saalis ja mina köögis, siis on väga aus, kui mina ka siin natuke piiksun :)

Esiteks tahan jagada üritusele eelnevat. No see oli õudus kuubis!! Nääh, tegelikult mitte. Neljapäeval käisime Marju ja Pesamunaga linnas toidujahil. (Ja ma leidsin lõpuks ometi ostukoha, mis sobib just täpselt meie perele, juhuu!) Lohistasime kärutäie asju autosse, jätsime hoiupõrsatäie raha poodi ja naasesime õnnelikena koju. Vaikselt hakkas mu aju juba valmistuma toidutegemise logistika korraldamisele. Vahepealne aeg lendas nii kiiresti, et järgmisel hetkel leidsingi end juba kilode viisi šokolaadi töötlemast. Teate seda vana ütlust, et head asja pole kunagi liiga palju. Noh, need mehed (kindlasti mehed) polnud vist kokku puutunud gigantsete šokolaadihunnikutega: purustatud, sulatatud, tempereeritud, tainasse segatud.....reede hommikuni küpsetasin sokolaadikoogikesi ja üritasin šokolaadikausikesi teha. Ja mõtlesin, et nooo taevaz halazta, miks ma seda teen!?!. Miks me ei võiks piirduda oma vaiksete kohvihommikutega ja kurta igava elu üle...Mõtlesin ja küpsetasin, mõtlesin ja sulatasin, mõtlesin ja mökerdasin. Õnneks sai siis kell neli ja aeg oli magama minna. Ja nagu targad naised ( hihiii) kunagi öeldnud on: hommik on õhtust targem. Pärast hommikuprotseduure tuli juba vaikne ärevus sisse. Selline esimese-koolipäeva-ärevus :) Loomulikult läks päeva jooksul palju untsu. Ja mingil hetkel tahtsin ma trammi alla joosta. Õnneks meie kandis tramme pole ja ka raudtee on liiga kaugel. Ei jäänud muud üle, kui lõpuni rühkida. Ja kui ma olin kümnendat korda Palli talust läbi sõitnud, et sinna erinevaid asju hoiule viia, ja Margamarjule kõik oma hädad ja mured ära kaevanud, siis hakkas natuke kergem ka. Hoiustamisvajadus tulenes Pesamunast, kes sel päeval täitsa vaeslapse elu elas. Mul oli tast täitsa kahju. Pidi ju präänikuke täitsa ise asjatama ja igal sammul kuulis vaid, kuidas "Ei tohi neid kausse süüa!", "Ära võta mune!" "Aitab õhupallidest!". Samas kõik tegevused, mis polnud seotud minu toiduosakonnaga, olid talle lubatud...või noh, ma ei keelanud neid. Niisiis mingil hetkel oli terve köögipõrand täis kassi krõbinaid (neid pisikesi), saiapuru, vetsupaberiribasid. Mu ainus enesekaitse oli kõndida kikivarvul ja korrutada endale "Ära vaata alla! Ära vaata alla!". Ja siis saabusid ülejäänud kaaselanikud. Mina lasin jalga :) Panin viisakad riided selga...ja asusin teele. Elevil. Külakeskuse köögi valmisseadmine läks pingevabalt. Ja kui välja ilmusid köögihaldjad Heli ja Külli, siis oli juba päris turvaline tunne. Päris ausalt, ilma nendeta oleksin ma tõenäoliselt istunud mustade nõude kuhila otsas ja töinanud suurema osa õhtust, serveerinud jäätist juustuga ja oliive kringliga. Aga mul vedas :D Need naised olid nii tublid ja...rahulikud...ja asjalikud ja...kõik sai tehtud ja õhustik oli tõeliselt nauditav. Lõunakeskuse-suurune tänu neile ja sügav kummardus minu poolt. Videvikujutte me kööki ei kuulnud. Küll aga, khm :) hihii, kuulsime mitmeid kiidusõnu külastajate poolt Margade vahendusel. Oi, kui mõnus pai see meelele oli. Aitäh! Kui saal oli punni söödetud, siis katsime ka endale seina äärde...tooli :P ja istusime Daami vaatama. Nagu Margamarju juba eespool mainis, siis Janno on lootusetult andekas. Midagi vähemat polekski osanud oodata. Vürtsikalt humoorikas ja hästimängitud tükk. Pean heameelega tunnistama, et kõik rollilahendused (või kuidas iganes seda nimetatakse) olid vägagi nauditavad. Suur kniks ka näitetrupi ees, aitäh, et nii head olete :) 
PS. Väga suure komplimendina tuli see, kui ka pärast etendsue lõppu tuldi kohvikust veel miskit paluma. Pai meelele, jälle.

No igatahes koju sõites pidin tõdema, et no jah, sellesama kõikehaarava rahulolutunde pärast me selliseid asju vist teemegi.

PS2. See koer, muide, oli peaaegu minu tuttav ;)